Funkyfänn leidis Maceo Parkeri kontserdil hiphopfunky
Novembri viimasel nädalavahetusel andis kolm eksklusiivset kontserti saksofonist Maceo Parker, keda võõrustas E-Betoonelement.
26. ja 27. novembril toimus E-Betoonelemendi Harku tehases ainulaadne muusikaline sündmus. Esmakordselt esines Eestimaa pinnal üks maailma tunnustatuim funkmuusik, saksofonist Maceo Parker ja tema ansambel.
Tööstushoone muutus 24 tunniga kontsertpaigaks ja kandis nädalavahetusel nime „Wool Moon Jazz Club”, mis oma olemuselt teeb ära nii mõnelegi omataolisele Eestis. Akustika korralik ja laval korralik videotehnika, tantsimisruumi piisavalt ja istepinke taolise kontserdi tarbeks meeldivalt vähe. Kokku toimus 3 kontserti, nendest pileteid müüdi vaid ühele ja neidki piiratud arv.
Kontsert algas stiilselt. Kui Maceo Parker lavale saabus, ei tervitanud ta esmalt mitte publikut, vaid kummardas eranditult bändiliikmete ees ja alles siis pööras näoga publiku poole, kummardas ja hakkas mängima. Mõne tunni jooksul tarbis publik suure koguse hip-hop`iga vürtsitatud funki ning pärast kontserti lahutati meelt veini ja suupistetega. Kontserdi publiku moodustasid pühapäeva õhtul E-Betoonelemendi koostööpartnerid ja sõbrad. Ka laupäevasel kontserdil, mil pileti eest tuli maksta 1500 krooni oli publikut küllaga.
Maceo Parkeri ja tema bändi kontsert kestis umbes kaks tundi ja selle aja sisse mahtus palju kvaliteet-funk`i, milletaolist Eestis haruldane kogeda. Siinne publik võib-olla aga ei olnud päris kindel, millisele kontserdile tuldi ja nii jäi natuke puudust just publikupoolsest energiast. Hiljem publiku hulgas ringi liikudes ja vabalt suheldes tunnistasi muusikud siiski, et tavaliselt kestab nende etteaste märksa kauem, kuid kahjuks oli neile seekord ajaline piirang. Aga paistis ka, et publikule sellest ajast piisas.
Õhtu tähe Maceo Parkeri esituse kommenteerimiseks võib kokkuvõtvalt öelda lihtsalt FUNK. Parkeri saksi pehme sound ja funky staccato mängustiil on erakordne. Saksofonist pöörab rohkem rõhku just rütmile, mitte vahetule fraseerimisele. See on saksofonistide seas haruldane ja võrdlusi tuua on keeruline.
Loomulikult ei puudu Parkeri mängus ka kõrged multitoonid ja vilistamised, aga need on vaid illustratsioon. Maceo Parker oleks suurepärane funkmuusik aga ilmselt ka ilma saksofonita.
„What about the band?” , pöördus Maceo pidevalt publiku poole, nõudes tunnustust. Bänd oli tõesti lahe, 8-liikmelises mustanahaliste ansamblis oli põhimõtteliselt kõik olemas, mis korralikus funk-bändis olema peab: trompet, tromboon, chill taustavokaal ja vinge rütmigrupp. Mis seal salata, mustanahalistel on eriline feeling ja nad oskavad sellist muusikat teha.
Ka ilma bändi otseselt nägemata oleks selge, et sellist muusikat ei saa teha valged muusikud. Nad gruuvivad, see on lihtsalt loomu poolest sees ja on paljuski määrav.
Kontsert sisaldas palju improvisatsioone. Parker viipas käega ja mehed andsid tuld. Rodney Tooley näitas, et 4. oktav trompetil pole probleem. Greg Boyer vastu, et selle järelemängimine trombooniga pole ka midagi erilist. Instrumentaanle tase oli kahtlemata ootustepäraselt kõrge.
Maceo Parkeri ansamblisse kuulusid veel kitarrist Bruno Spleight, bassist Rodney Curtis, trummar Jamal Thomas ja klahvpillidel Morris Hayes, taustalauljateks olid Martha High ja Maceo poeg Corey Parker.
Maceo Parker laulis, tantsis, nautis oma muusikat ja nõudis publikult ka tuliselt aplausi. Ta on siiski James Browni kauaaegne esimene saksofon. Ta on olnud ühel laval pea kõigi tõeliste tegijatega funkmuusikas. Ta on oma ala meister ja teab seda.
Maceo Parkeri kontsert „Wool Moon Jazz Club`is” oli nii mõneski mõttes ajalooline, see kes läks Harku betoonitehasesse funki otsima, see selle ka leidis, pole kahtlust.
Artikkli materjal pärineb: http://www.jazzkaar.ee/print.php?id=1413
Uudis Eesti Ekspressis 30/11/2006: Eesti ehitajate ilus elu
Lisaks uudis 24/11/2005: Esmakordselt Eestis astub üles maailma üks hinnatumaid jazzartiste, funkmuusik Maceo Parker
